Mine sisu juurde

Amandus Adamson

Allikas: Vikipeedia
Amandus Heinrich Adamson
Sündinud 12. november 1855
Uuga-Rätsepa talu, Pakri poolsaar
Surnud 26. juuni 1929 (73-aastaselt)
Paldiski
Rahvus eestlane
Haridus Peterburi Kunstide Akadeemia
Tegevusala skulptor

Amandus Heinrich Adamson (31. oktoober (vkj)/ 12. november 1855 Uuga-Rätsepa talu, Paldiski linna külje all[1] – 26. juuni 1929 Paldiski) oli eesti skulptor, akadeemik ja üks eesti rahvuslikule kunstile alusepanijaid.

Amandus Adamson oli 1907. aastast Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemik ning 1922. aastast Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu ja 1924. aastast Eesti Kunstnikkude Liidu liige.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

Amandus Adamson sündis aastal 1855 Pakri poolsaarel Uuga-Rätsepa talus. Tema isa Hermann Iisrael Adamson oli Saaremaalt pärit rootsi soost laevakapten, ema Katharina Treidenberg oli talu peretütar. 1852. aastal abiellunud paaril oli kokku kolm last: 1852. aastal sündinud tütar Amalia Maria, 1855. aastal sündinud Amandus Heinrich ning 1858. aastal sündinud Alexander Friedrich Wilhelm.[2]

Adamsoni isa purjetas 1860. aastal Ameerikasse. 1869. aastani oli ta perega kirjavahetuses ja kirjutas muu hulgas, et võttis osa Ameerika kodusõjast Abraham Lincolni alluvuses põhjarindel ning ülendati koloneliks, kuid tagasi kodumaale ta enam ei jõudnud.[3] Amanduse ema Katharina jäi kolme lapsega üksi.

Üldhariduse omandas Amandus Adamson Leetse mõisa omaniku parun Ungern-Sternbergi vastutusel ja soovitusel 1862–1869 Tallinna Toom-Vaestekoolis ja 1870 kreiskoolis.[4]

Nikerdamine meeldis Adamsonile juba varases lapsepõlves ja oma esimese "puust inimese" olevat ta nooremale vennale valmistanud veel enne lugema õppimist.[4] Poisi andekust märganud Toom-Vaestekooli õpetaja Bergmann vabastas ta koolikorras kohustuslikest aia- ja majapidamistöödest ning kinkis talle noa.[4] Lisaks lubas ta Adamsonil oma teoseid ühe Tallinna kunstikaupmehe kaudu müüa. 14-aastaselt põgenes Adamson koolist, et sõita Peterburi ja minna Peterburi Kunstide Akadeemiasse katsetele. Esimene katse lõppes siiski tulutult, nooruk pidi pöörduma tagasi ja sai ränga füüsilise karistuse, mis põhjustas talle eluaegse neeruhäda.[5] Ema loal tuli poiss koolist ära ja hakkas otsima huvikohast tööd. 1870. aasta sügisel asus tulevane skulptor õppima Bergi puutöökotta Tallinnas. Järgmiseks kolmeks aastaks sai temast tisleriõpilane.[5]

Karjääri algus Peterburis (1873-1887)

[muuda | muuda lähteteksti]

Ka 1873. aastal ei võetud Adamsoni kunstiakadeemiasse vastu.[5] Kuid ta jäi Peterburi elama ning töötas Bollhageni kunstilise mööbli töökojas ja hiljem akadeemik Šutovi puunikerdusateljees.[5] Peterburist suundus Adamson vahepeal toetajaid otsides Riiga, kus valmis tema esimene tähelepanuvääriv teos: puidust "Kristuse pea" (osteti 150 rubla eest).[4] Pärast lühemat peatust Paldiskis, kus kujur valmistas büsti "Muusa", sõitis ta uuesti Peterburi, kus esitas sisseastumiseksamitel kaks puust pead "Apollo" ja "Niobe".[4]

1875. aastal õnnestuski tal tänu Peterburi Teaduste Akadeemia esimehe krahv Lüdtke soovitusele saada Peterburi Kunstide Akadeemia sisseastumiseksamitele.[5] Adamson läbis need edukalt ja alustas 1876. aastal õpinguid vabakuulajana. Temast sai Tartumaal sündinud tuntud skulptori Aleksander Friedrich von Bocki õpilane.[5] Esimesed nädalad toitus ta vaid magusast teest ja magas akadeemia kantselei katusekambri põrandal.[6] Edaspidi õnnestus tal saada tellimusi, millega end elatada. Mõne aja pärast äratasid tema vahareljeefid professorite ja kaasõpilaste tähelepanu. Kindraliproua Durnova abiga sai ta tellimuse portreteerida suurvürste Kirilli ja Borissi.[6] Keiser Aleksander II vaatas seda tööd pealt.[6]

Adamson lõpetas kooli 26. veebruaril 1879 esimese järgu klassikalise kunstniku kutsega ja sai bareljeefi "Ristija Johannes" eest suure hõbemedali.[3] Pärast kooli lõpetamist tegutses ta Peterburis eduka vabakutselise kunstnikuna. Esimese suurema tööna valmis pirnipuust nikerdatud raam Johann Köleri maalile "Andke keisrile, mis keisri kohus ja Jumalale, mis Jumala kohus".[7] Selle tellisid temalt eesti seltsid eesotsas Eesti Kirjameeste Seltsiga. Kahe eestlasest kunstniku ühistöö kingiti 1883. aastal keiser Aleksander III-le kroonimise puhul[7].

Alates 1886. aasta septembrist töötas Adamson mõnda aega Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kursustel õpetajana puuskulptuuri alal.[2][4] Esimese isikunäituse avas ta 8. aprillil 1887 Peterburis.[5]

Kunstialane edu Pariisis (1887-1891)

[muuda | muuda lähteteksti]

Isikunäitusest saadud tulu eest siirdus noor kunstnik Pariisi end täiendama, kuhu ta jäi viieks aastaks.[8][2] Ta võttis osa Pariisi Salongi näitustest ja pälvis kunstnik Jean-Louis-Ernest Meissonier tähelepanu.[9] 1891. aastal Pariisi Salongis esitletud pirnipuust skulptuuri "Lüüriline muusika" eest määrati Adamsonile kuldauraha.[2]

1889. aastal esitas Adamson Pariisi maailmanäitusele oma skulptuurid "Esimene piip" ja "Laine"[5] (teistel andmetel "Laine" ja "L'amour, la mort et la science")[4] ja võitis teoste eest audiplomi ning kuldauraha.[3] Pariisi periood oli suure tähtsusega tema kunstnikuisiksuse kujunemisel ja ka küllaltki viljakas, kuid nüüdisajal on suur osa selle aja loomingust teada vaid pealkirjade järgi.[10]

Naasmine Peterburi (1891-1918)

[muuda | muuda lähteteksti]
Uputatud laevade monument Sevastopolis
Amandus Adamsoni loodud Romanovite dünastia 300-aastapäeva monumendi kavand

1891. aastal naasis Adamson Peterburi, kus jätkas intensiivset loomingulist tegevust vabakutselise kunstnikuna. Ka selle perioodi teostest on enamik teada vaid nimede järgi. Selle aja ulatuslikem töö oli dekoratiivne friis Aleksander III muuseumi (praegune Riiklik Vene Muuseum) tiibhoone jaoks.[10] Loomingu suurema osa moodustasid väikeseformaadilised figuurid ja grupid.

Aastatel 1901-1904 oli Adamson õppejõud Stieglitzi kunstikoolis, puuskulptuuri erialal.[2] Stieglitzi kunstikoolis õppis 1903-1904 Adamsoni käe all skulptuuri ka kunstnik Konrad Mägi.[2] 1907. aastal omistas Peterburi Kunstide Akadeemia Adamsonile skulptuuri "Äreval ootel" eest akadeemiku nimetuse.[2]

Suveateljee ja elumaja rajamine Paldiskisse

[muuda | muuda lähteteksti]

1896. aastal ostis Amandus Adamson Paldiskisse elumaja ja suveateljee ehituseks krundi ning asus sinna kohe rajama ateljeehoonet.[5] Ateljeehoone valmis aastal 1899, elumaja paar aastat hiljem. Suviti töötas ta Pakri ja Muhu saartel.

Monumendid ja Russalka mälestusmärk Tallinnas

[muuda | muuda lähteteksti]

1901. aastal võttis Amandus Adamson oma töödes uue suuna monumentidele. Tema esimeseks tellitud tööks sai soomuslaeva Russalka hukkumisele pühendatud mälestusmärk Kadriorus Tallinnas – esimene eesti skulptori loodud monument mitte ainult Tallinnas, vaid kogu Eestis.[11] Monumendil kujutatud inglifiguuri modelliks oli Adamsoni toatüdruk Juuli Rootsi. Monument avati pidulikult aastal 1902.

1905. aastal lõi Adamson uputatud laevade monumendi Sevastopolis, mis mälestab Krimmi sõjas uputatud laevu. Monumenti kujutatakse Sevastopoli lipul ja vapil.[12][13]

1907 sai Adamson ülesandeks ehitada monument Venemaa 1000 aasta sõjaajaloo tähistamiseks Vene Ajaloomuuseumi jaoks.[10] Monument pidi tulema 12 meetrit kõrge.[10] Adamson valmistas teatraalse, figuuririkka kompositsiooni, kuid muuseum jäi ehitamata ja mudel teostamata.[10] 1912. aastal valmistas Adamson keisri kaardiväerügemendi 100. juubeliks pronksgrupi.[10]

Suurimaks ja figuuririkkaimaks ettevõtmiseks kujunes "Romanovite 300-aastase valitsemise juubeli monument" Kostromas.[10] Adamson valmistas plaanitud 25 ajaloolistes kostüümides figuurist 21, kuid 1917. aastal puhkenud Veebruarirevolutsioon tõmbas kriipsu peale nii monumendile kui ka Romanovite dünastiale.[10]

Revolutsioonijärgne karjäär Paldiskis

[muuda | muuda lähteteksti]

Revolutsiooni puhkedes oli endine keisri lemmik sunnitud oma senisest elust Peterburis loobuma ja kolima aastal 1918 Paldiskisse, värskelt iseseisvunud Eesti Vabariiki. Ta võttis kaasa vaid tööriistad ja mõned poolikud pirnipuuskulptuurid.[6] Paldiskis oli perekonda ootamas vahepeal valminud kahekorruseline elamu.[2]

6. juulil 1920 tegi Eesti valitsus Amandus Adamsonile ettepaneku valmistada Eesti Vabariigi vapi ja lipu joonistus.[14]

Paldiskis elamise ajal valmisid Adamsoni käe all Vabadussõja monumendid Pärnus, Valgas, Suure-Jaanis, Viljandis, Kuressaares ja Tartus, Kreutzwaldi mälestusmärk Võrus ning Villem Reimani monument Tartus.[9]

1922. aastal töötas kunstnik pikemat aega Itaalias.[5] Tema kolme meetri kõrgune Carrara marmorist skulptuurigrupp "Kristus, pime ja Maarja Magdaleena" (tuntud ka nime all "Tulge minu juurde, kes te vaevatud ja koormatud olete") Tartu Pauluse kirikule sai väidetavalt paavsti õnnistuse. Grupp sai kannatada õhurünnakutes Tartule 1944. aastal, kuid selle jäänused on tänapäeval eksponeeritud Pauluse kiriku krüptis.[6]

Amandus Adamson viimistlemas oma teost "Sõjaviletsused"

Veel aasta enne surma saatis kunstnik Eesti saatkonna vahendusel Pariisi Salongi näitusele neli pirnipuust skulptuuri: "Rahu", "Sõjaviletsused", "Alfa et Omega", "Lorelei".[15]

Elu lõpp

[muuda | muuda lähteteksti]

26. juunil 1929 varises vanameister oma Paldiski kodu hommikulauas südameataki tagajärjel kokku ja suri.[5] Oma viimseks puhkepaigaks oli kunstnik valinud Pärnu Alevi kalmistu. Adamson maeti tema loodud Pärnu Vabadussõja mälestussamba tagaküljel oleva skulptuuri lähedale, mille modellid olid olnud talle kallid pereliikmed.[16][17]

Pärast Adamsoni surma

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Teise maailmasõja puhkedes viidi 1939. aasta hilissügisel tsiviilelanikud seoses Eestile Nõukogude Liidu poolt peale surutud baaside lepingu täitmisega Paldiskist välja, seisis Adamsoni perekond küsimuse ees, mida teha kunstniku loominguga. Pärnu Muuseumi direktor Elsbet Parek võttis kaks vagunitäit kunstniku teoseid enda hoole alla ning Pärnu Muuseumis avati Amandus Adamsoni saal.[18] Saal kujundati proua Adamsoni ja tütarde näpunäidete järgi täpselt selline, nagu oli skulptori ateljee Paldiskis.[19] Osa teostest seati suvekuudeks rannahotelli, kus need olid suuremale publikule ligipääsetavad.[19] Saalis oli välja pandud peamiselt sõjamonumentide skitse, tütarde marmorkujud ja kunstniku viimane lõpetamata jäänud teos "Surnud laine" (tuntud ka kui "Lainete ohver", 1929).[16] Pärnu Muuseum sai aga 1944. aastal Pärnu õhurünnakutes pommitabamusega pihta ja koos hoonega hävis ka hulk Adamsoni teoseid.[18] Adamsoni elumaja Paldiskis hävis samuti aastal 1944 põletamise tagajärjel.[20]

Suveateljee Paldiskis

[muuda | muuda lähteteksti]
Amandus Adamsoni suveateljee Paldiskis

1896. aastal Paldiskisse ostetud krundile rajas Adamson suveateljee, mis sai valmis aastal 1899. Suveateljee on dekoreeritud puitpitsiga, puitdetailid on arvatavasti skulptori enda loodud.[21] Maja väikeste ruumidega põhiplaani ja küttekollete ebapraktilisuse järgi saab oletada, et eluasemeks ei olnud hoone mõeldud, pigem oli maja loodud suvilaks.[2]

Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum

[muuda | muuda lähteteksti]

2005. aastal kinkis Amandus Adamsoni tütar Maria Maddalena Carlsson suveateljee maja Eesti riigile ning sellest sai Harjumaa Muuseumi filiaal – Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse, Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti toel restaureeritud maja on muuseumina külastajatele avatud alates 12. novembrist 2010.[22]

Perekond

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene abielu Franziska Frangeniga (1897-1910)

[muuda | muuda lähteteksti]

Adamsoni esimeseks abikaasaks sai 1897. aastal tšehhi päritolu Franziska Frangen (?-1916). Abikaasadel oli mitmeid lahkarvamusi ning abielu lahutati 1910. aastal.[2] Paaril lapsi ei olnud. Franziska Frangen jäi lahutusejärgselt elama Paldiski elumajja, samas kui Adamson viibis Peterburis. Naine suri Paldiskis 1916. aastal, kui Esimese maailmasõja käigus linna pommitati ja tabamuse sai ka elamu. Franziska on maetud Paldiski luteri kalmistule.[2]

Teine abielu Eugenie Gertrud Maessiga (1910)

[muuda | muuda lähteteksti]

Adamson kohtus 1909. aastal Itaalias Sorrentos sakslanna Eugenie Gertrud Maessiga (1881-1964). Noore õpetajannaga tekkis skulptoril kiire side ning paar abiellus 1910. aastal, pärast Adamsoni lahutust tema esimesest abikaasast. Koos koliti Peterburi, kuid skulptori töö tõttu reisiti sageli ka Itaalias, põhiliselt Toscana maakonnas.[2]

Lapsed

[muuda | muuda lähteteksti]

Amandusel ja Eugeniel sündis neli last: Corinna (Kiriena) Peterburis 1910. aastal, Peeter Peterburis 1912. aastal, Mariina Peterburis 1916. aastal ja Maria Maddalena Carraras 1922. aastal.[2]

Corinna Tammpere (Adamson) (1910-1981) tegeles maalikunstiga ja jäi Paldiskisse elama ka pärast oma isa surma ja Nõukogude okupatsiooni algust. Tema perekonnaliikmed olid viimased püsielanikud Adamsoni suveateljees.[2]

Peeter Adamson (1912-1975) põgenes 1944. aastal Rootsi, kus ta abiellus ning töötas elektriinsenerina.[2]

Mariina Adamson (1916-1916) suri imikuna difteeriasse.[2]

Maria Maddalena Carlsson (Adamson) (1922-2012) põgenes sarnaselt venna Peetriga aastal 1944 Rootsi. Maria Maddalena päris Adamsoni suveateljee pärast Eesti taasiseseisvumist ja kinkis maja aastal 2005 riigile.[2]

Teoseid

[muuda | muuda lähteteksti]
Amandus Adamsoni skulptuur „Kalevipoeg ja Sarvik” 1914. aastal saadetud fotopostkaardil

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1879 - Peterburi Kunstiakadeemia suur hõbemedal
  • 1889 - Pariisi Maailmanäituse audiplom ja kuldauraha
  • 1891 - Pariisi Salongi kuldauraha
  • 1907 - Peterburi Kunstiakadeemia akadeemik

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ EELK Paldiski koguduse sündinute ja ristitute nimekiri 1843-19.10.1892. Eesti Rahvusarhiiv, RA EAA.1209.1.136
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 Janson, Kätlin (2010). Amandus Heinrich Adamson. Paldiski: Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum.
  3. 1 2 3 Amandus Adamson. Teataja, 1.03.1904
  4. 1 2 3 4 5 6 7 Kunstnik Amandus Adamsoni 50. aastase tegevuse juubel. Postimees, 1924
  5. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum www.amandusadamson.ee
  6. 1 2 3 4 5 Amandus Adamson. Olion, 1931
  7. 1 2 Heini Paas, Amandus Adamson 1855–1929, EKM, 2006
  8. ↑ Amandus Adamson (1855–1929) Rahva Hääl, 13.11.1945
  9. 1 2 Paul Sepp. Adamsoni isik ja looming. Päewaleht, 26.09.1925
  10. 1 2 3 4 5 6 7 8 Amandus Adamson. 90-nda sünnipäeva puhul. Sirp ja Vasar, 17.11.1945
  11. ↑ Mälestised • 1307 Russalka mälestussammas register.muinas.ee (vaadatud 21.09.2013)
  12. ↑ "File:Flag of Sevastopol.svg - Wikipedia". commons.wikimedia.org (inglise). 16. november 2013. Vaadatud 26. septembril 2026.
  13. ↑ "File:COA of Sevastopol.svg - Wikipedia". commons.wikimedia.org (inglise). 1969. Vaadatud 26. septembril 2026.
  14. ↑ www.ra.ee
  15. ↑ Prof. A. Adamson Pariisi kevadesalongis. Päewaleht, 20.03.1928
  16. 1 2 Merehingega kunstnik. Pärnu muuseumis avati professor A. Adamsoni saal. Eesti Sõna, 1.09.1942
  17. ↑ Anu Villmann. "Skulptor Amandus Adamsoni tütar sängitatakse Alevi kalmistule. Pärnu Postimees, 10. oktoober 2012
  18. 1 2 "Skulptor Amandus Adamsoni tütar sängitatakse Alevi kalmistule". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. september 2013. Vaadatud 30. oktoobril 2012.
  19. 1 2 Prof. A. Adamsoni tööd kolivad. Päewaleht, 1940
  20. ↑ "ATELJEEMUUSEUM – Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum". Vaadatud 26. septembril 2026.
  21. ↑ "8302 Maja, kus elas ja töötas Amandus Adamson • Mälestiste otsing • Mälestised". register.muinas.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. veebruar 2025. Vaadatud 26. septembril 2026.
  22. ↑ "Avatakse Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum". Maaleht. Vaadatud 26. septembril 2026.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Amandus_Adamson&oldid=7244967"