Henno Rajandi
Henno Rajandi (kuni 14. märtsini 1935 Henno-Joonatan Rosenstrauch; 19. oktoober 1928 Tallinn – 1. märts 1998 Haapsalu) oli eesti keeleteadlane ja tõlkija.
Haridus
[muuda | muuda lähteteksti]Ta õppis Westholmi Gümnaasiumis ning lõpetas 1947. aastal Tallinna 7. Keskkooli ja 1953. aastal Tartu Riikliku Ülikooli prantsuse filoloogia alal.[1] 1969. aastal kaitses ta filoloogiakandidaadi väitekirja "Eesti impersonaali ja passiivi süntaks".[1] Ka tema teised uurimistööd on eesti keele grammatika alalt ("Some verb government rules for Estonian", 1965; "Some general properties of the Estonian negation system", 1967).
Töö ja looming
[muuda | muuda lähteteksti]Rajandi töötas Tallinna kirjastustes toimetajana, aastatel 1962–1970 ja 1975–1988 Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudis teadustöötajana ning alates 1990. aastast Eesti Instituudis.[1]
Aastatel 1970–1974 töötas ta Tartu Riiklikus Ülikoolis väliskirjanduse õppejõuna, õpetades võõrfiloloogidele prantsuse kirjandust.[2][3]
Rajandi oli viljakas kirjandusklassika tõlkija. Ta tõlkis peamiselt prantsuse keelest (näiteks Anatole France'i, Albert Camus', Simone de Beauvoir', Gustave Flauberti, Émile Zola, Guy de Maupassanti, François Mauriaci, Alexandre Dumas', Maurice Druoni teoseid), kuid ka inglise keelest (näiteks Winston S. Churchilli, Robert Merle'i, Raymond Hulli, Laurence J. Peteri, John Fowlesi, Jim Hankinsoni, Henry Kissingeri, John Miltoni, Angus Wilsoni, Bel Kaufmani, C. Northcote Parkinsoni, William Goldingu, Jane Austeni, John Fowlesi, Aldous Huxley, Henry Jamesi, David Herbert Lawrence'i, Thornton Wilderi teoseid).
Paljude tema tõlgitud teoste omaette lisaväärtuseks kujunesid ta enda koostatud saate- ja järelsõnad, mis elegantses sõnastuses analüüsivad tihti eriteadlastestki täpsemini mõnd ajalooperioodi või sündmuste põhjuslikke seoseid.[4]
Muu ühiskonnategevus
[muuda | muuda lähteteksti]1989. aastal kutsus president Lennart Meri Rajandi juhtima Eesti Instituuti, mis oli mõeldud Eesti diplomaatilise kaadri kasvulavaks. Seal avanes tal võimalus kasutada hoopis teistmoodi ära oma poliitilist silmaringi ja pedagoogilist vaistu; sellest instituudist on tulnud suursaadikuid ja diplomaatilisi töötajaid Eesti välisteenistustesse.
Henno Rajandi kuulus Eesti presidendi akadeemilisse nõukokku ja nõustas sageli presidendi kantselei töötajaid. Ka tema viimaseks jäänud suuremaid ja tähtsamaid tõlkeid, A. de Tocqueville’i ja W. Churchilli teoseid, võib pidada ühiskonna teadlikuks nõustamiseks.[3]
Tõlkija ja kogenud keeleteadlasena hoidis ta end süsteemselt kursis ka meediaväljaannete igapäevase keelekasutusega ning jagas küsijaile lahkelt keelenõu. Ta oli sõnaosav ja vaimukas esineja nii avalikel keelepäevaüritustel kui ka Ajakirjanike Liidu keelesektsiooni sisulises töös.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]Temalt on ilmunud uurimusi eesti keele grammatikast, ta oli ka üks teadusliku väljaande "Eesti keele grammatika" I ja II (1995 ja 1993) koostamise initsiaatoreid[3] ja autoreid.
- "Tõlkija teekond". Koostanud Marek Tamm, sari "Eesti mõttelugu", nr 48, Ilmamaa, Tartu 2002, 222 lk, eessõnad Joel Sang ja Marek Tamm, lisana saatesõnad: Ott Ojamaa, Lembe Hiedel ning Mati Erelt ja Enn Soosaar; sisaldab Henno Rajandi kirjutisi (peamiselt ta enda tõlgete saatesõnad) järgmiste autorite kohta: Alexis de Tocqueville, Émile Zola, Guy de Maupassant, François Mauriac, Albert Camus, John Milton, John Stuart Mill, Jane Austen, Henry James, David Herbert Lawrence, Emily Jane Brontë, Winston Churchill, Robert Escarpit, Ott Ojamaa, Enn Soosaar, lisaks veel filoloogilisi artikleid ja kõnelus Joel Sangaga; ISBN 998577051X
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1986 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia (G. Flauberti "Madame Bovary", D. H. Lawrence'i "Pojad ja armastajad" ja J. Austeni "Uhkus ja eelarvamus" tõlked eesti keelde)
- 1996 – Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu preemia (järelsõna eest Winston Churchilli memuaaride I osa "Tormihoiatus” eestikeelsele tõlkele)[4]
- 1998 – Valgetähe IV klassi teenetemärk[5]
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali nõukogu on asutanud Henno Rajandi nimelise tõlkijastipendiumi.
2018. aasta oktoobris tähistati Henno Rajandi 90. sünniaastapäeva konverentsiga "Sunnismaisena vaba".[6]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema isa oli filoloog ja nimeuurija Edgar-Adolf Rajandi ning abikaasa oli tõlkija ja kooliõpetaja Lia Rajandi.
Tema tütretütar on muusik ja helilooja Mingo Rajandi.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 Eesti entsüklopeedia. 14. köide: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 403.
- ↑ Peeter Olesk. Väliskirjandusest maailmakirjandusse Keel ja Kirjandus nr 12, 2020.
- 1 2 3 Henno Rajandi (19. X 1928 – 1. III 1998) EPL / Delfi Kultuur, 03.03.1998.
- 1 2 Kultuurirahastu preemia Henno Rajandile. Õhtuleht, 13.01.1996.
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
- ↑ Konverents Henno Rajandi 90 Kirjanike Liidu koduleht. 19.10.2018.
- ↑ Mingo Rajandi: see on igavene küsimus, kas naine loobub endast või ühiskondlikust heakskiidust ERR Kultuur, 24.01.2023.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Henno Rajandi |
- Henno Rajandi (19. X 1928 – 1. III 1998), Eesti Päevaleht, 4. märts 1998
- In memoriam, Õhtuleht, 4. märts 1998
