Kuningpingviin

Kuningpingviin
Kuningpingviin
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Pingviinilised Sphenisciformes;
Sugukond	Pingviinlased Spheniscidae;
Perekond	Aptenodytes;
Liik	Kuningpingviin;
Binaarne nimetus
	Aptenodytes patagonicus; Miller, 1778
	; Kuningpingviini levila; – A. p. patagonicus; – A. p. halli; – pesitsusalad

Kuningpingviin (Aptenodytes patagonicus) on pingviinlaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Süstemaatika

Kuningpingviin on monotüüpne liik.^[2] Mõnedes allikates eristatakse alamliike A. p. patagonicus ja A. p. halli.^[3]

Välimus

Kuningpingviin on 94–95 cm pikk. Kaalub 9–15 kg.^[4]

Täiskasvanud kuningpingviini pea ja kurgualune on mustad. Ülanokk ja alanoka ots on mustad, ülejäänud 2/3 alanokast on oranž või roosa. Silmad on pruunid. Kõrva juures on 2 cm laiune oranž laik, laigust rinnani jookseb peenike oranž triip. Ülapool on sinakashall. Rinna ülaosa on oranž, allpool läheb see sujuvalt üle kollaseks ja seejärel valgeks. Ülejäänud alapool on valge. Jalad on tumehallid või mustad.^[5]

Noorlinnu nokk ja laigud pea külgedel on heledamad, kurgualune on helehall.^[5]

Vastkoorunud poeg on kaetud hõreda hallikaspruuni udusulestikuga, teine udusulestik on tihedam ja pruun.^[5]

Kuningpingviin sarnaneb välimuselt keiserpingviiniga, kuid kuningpingviini nokk on kehaga võrreldes pikem ning laigud kõrvade juures on teise kujuga ja teist värvi kui keiserpingviinil.^[4]

Levik

Kuningpingviinid pesitsevad Falklandi saartel, Lõuna-Georgias, Marioni ja Prints Edwardi saarel, Crozet' saartel, Kergueleni saartel, Heardi saarel ja McDonaldi saartel ning Macquarie saarel.^[5]

Toitumine

Kuningpingviinid toituvad laternkalalastest, aafrika lõunagempüülidest, värtenkalalastest, peajalgsetest ja koorikloomadest.^[5]

Päeval püüavad kuningpingviinid kalu 100–300 m, öösel kuni 30 m sügavuselt.^[5]

Pesitsemine

Kuningpingviinid pesitsevad kolooniates. Pesa ei ehita. Ühe paari territooriumi suurus on 1 m².^[4]

Kurnas on üks muna mõõtmetega 105 × 74 mm. Muna kaalub 310 g. Algul on muna valge, hiljem muutub heleroheliseks. Haudevältus on 54 päeva. Üks vanalind haub järjest 6–18 päeva. Kuna haudumine ja poja kasvatamine kestavad 14–16 kuud, pesitsevad kuningpingviinid kolme aasta jooksul kaks korda.^[5]

Looduslikud vaenlased

Kuningpingviini mune ja poegi söövad ännid, tuppnokad^[5] ja hiid-tomilinnud.^[6] Täiskasvanud kuningpingviine söövad merileopardid,^[5] antarktika merikarud^[7] ja mõõkvaalad.^[8]

Viited

↑ BirdLife International (2020). Aptenodytes patagonicus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2020.
↑ "Kagu, Sunbittern, tropicbirds, loons, penguins". IOC World Bird List. Vaadatud 15. septembril 2026.
↑ "King Penguin". Avibase. Vaadatud 15. septembril 2026.
1 2 3 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi; Cabot, José, toim-d (1992). Handbook of the birds of the world. Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 158–159. ISBN 978-84-87334-10-8.
1 2 3 4 5 6 7 8 9 Williams, Tony D. (1995). The penguins. Oxford University Press. Lk 143–152. ISBN 019854667X.
↑ Hunter, Stephen (1991). "The impact of avian predator-scavengers on King Penguin Aptenodytes patagonicus chicks at Marion Island". Ibis. 133 (4): 343–350. DOI:10.1111/j.1474-919X.1991.tb04581.x.
↑ Charbonnier, Yohan; Delord, Karine; Thiebot, Jean-Baptiste (2010). "King-size fast food for Antarctic fur seals". Polar Biology. 33 (5): 721–724. DOI:10.1007/s00300-009-0753-8.
↑ Condy, P. R.; van Aarde, R. J.; Bester, M. N. (1978). "The seasonal occurrence and behaviour of Killer whales Orcinus orca, at Marion Island". Journal of Zoology. 184 (4): 449–464. DOI:10.1111/j.1469-7998.1978.tb03301.x.

Välislingid

[1] BirdLife International (2020). Aptenodytes patagonicus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2020.

[IOC-2] "Kagu, Sunbittern, tropicbirds, loons, penguins". IOC World Bird List. Vaadatud 15. septembril 2026.

[AB-3] "King Penguin". Avibase. Vaadatud 15. septembril 2026.

[del_Hoyo-4] 1 2 3 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi; Cabot, José, toim-d (1992). Handbook of the birds of the world. Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 158–159. ISBN 978-84-87334-10-8.

[Williams-5] 1 2 3 4 5 6 7 8 9 Williams, Tony D. (1995). The penguins. Oxford University Press. Lk 143–152. ISBN 019854667X.

[Hunter-6] Hunter, Stephen (1991). "The impact of avian predator-scavengers on King Penguin Aptenodytes patagonicus chicks at Marion Island". Ibis. 133 (4): 343–350. DOI:10.1111/j.1474-919X.1991.tb04581.x.

[Charbonnier-7] Charbonnier, Yohan; Delord, Karine; Thiebot, Jean-Baptiste (2010). "King-size fast food for Antarctic fur seals". Polar Biology. 33 (5): 721–724. DOI:10.1007/s00300-009-0753-8.

[Condy-8] Condy, P. R.; van Aarde, R. J.; Bester, M. N. (1978). "The seasonal occurrence and behaviour of Killer whales Orcinus orca, at Marion Island". Journal of Zoology. 184 (4): 449–464. DOI:10.1111/j.1469-7998.1978.tb03301.x.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]